Esimene Laululaager & Eesti Maja 50. Juubel

Oktoobrikuu viimane nädalavahetus oli meie värske Londoni Eesti Seltsi segakoori jaoks esimeseks tuleprooviks. Tänu Leicesteri Eesti Maja kutsele avanes meil võimalus esineda nende 50. aasta juubeliüritusel, kuhu kogunesid erinevatest Suurbritannia nurkadest eestlased selleks, et tähistada üheskoos laulu, pillimängu ja rohkete roogadega seda rõõmsat ja tähelepanuväärset sündmust.

 

Lauljate jaoks oli tegemist pika nädalavahetusega, mis paljude jaoks algas juba reede pärastlõunal, mil alustati sõitu Läti mõisasse maalilises Catthorpe’is. Siinkohal tuleb kindlasti tunnustada neid, kelle jaoks sõit sihtpunkti kestis suisa kaheksa tundi. Suures mõisakompleksis oli piisavalt ruumi ja suurepärane atmosfäär kus mõnusas seltskonnas lisaks laulmisele loodust, sööki ja eestlaste kombe kohaselt ka hundijalavett ja kesvamärjukest hiliste öötundideni nautida sai.

 

Proovid kestsid varastest hommikutundidest kuni bussi väljasõiduni Leicesterisse. Mugavas ja ruumikas Rootsi sviidis sai koos uute liitujatega hääled kõlama panna ja enesekindlust kasvatada, kuna tegemist oli vaid neljanda kokkusaamisega ja kavas olevad laulud varieerusid tuttavast ja kõigile eestlastele kallist “Laul Põhjamaast” keerulisema Veljo Tormise loominguni. Kogu kava lõpuks läbi lauldes oli hinges kerge ja rahulik tunne, kuna laulud olid selged ja nelja häälerühma kokkulaulmise tulemusena oli tunne, nagu oleksid osaks millestki hämmastavalt kaunist ja võimsast.

 

Leicesteri majas selgus, et tegemist on esinejale suhteliselt keerulise akustikaga saaliga. Laulmine ruumis, mis toob välja kõik esineja võimalikud vead, oli kindlasti märkimisväärne väljakutse ja ka huvitav kogemus, kuna erinevalt proovidest kuulsime nüüd lauldes vaid iseenda häält, nii et lõpptulemust saime näha vaid peegeldusena kuulajate nägudel. Hoolimata raskustest tõi uueks eesti meremeeste hümniks tituleeritud Jaan Tätte “Tuulevaiksel ööl” nii mõnelegi neist pisarad silma. Nähes saalitäit erinevates vanusegruppides eestlasi koos seismas ja härdal pilgul hümni laulmas läksid ka endal silmad niiskeks. Tänusõnad korraldajate poolt tulid südamest ja tekitasid veelkord tunde, et oleme osaks millestki tähtsast ja ilusast.

 

Järgmisel päeval jõululaule harjutades oli hoopiski kergem olla, kuna olenemata alguses tekkivast frustratsioonist laulude mitte kõlamise üle, teame nüüd, et ka kõige raskem laul kõlab lõpuks imeilusalt.

Tuuli Luik, LESi segakoori laulja